Water Energy" (kristallid taimedele)

Hüdrogeel taimedele "Water energy".
Kristallid vee ja toitainete sidumiseks mullas.
Sobib kasutamiseks kõikidele taimedele: puud, põõsad, muru, lilled, viljapuud, marjapõõsad, köögiviljad milliseid kasvatatakse avamaal, kasvumajades ja pottides.
"WATER ENERGY" kristallid:
● veega segades muutub geeliks, akumuleerib vett ja toiteelemente.
● taime juured kasvavad läbi geeli osakeste, lihtsalt kogub niiskust ja mineraalaineid.
● omab elastilist mälu-geelist muutub tagasi kristallilisse vormi, seega saate kristalle kasutada 4-5 aastat.
● 100 g kristalle mullas akumuleerib kuni 15 L vett !
Eelised:
● sobib kõikidele kultuuridele, takistab taimede ülekastmist
● pikaajaline toime
● vähendab kastmissagedust kuni 50%
● niisutab mulda väga kiiresti peale täielikku kuivamist-annab taimedele 95% vett
● aitab säilitada normaalse vedeliku tasakaalu taimes
● parandab seemnete idanemist
● tugevdab taimede juuri ja kiirendab juurestiku arengut
● stimuleerib taimede õitsemist ja saagikust
● vähendab toitainete väljaviimist mullast
● annab kasvupinnasele poorse struktuuri, mis soodustab juurestiku paremat varustamist hapnikuga
● ei muuda mulla pH taset
● kokku sobiv kõigi väetiste, taimekaitsevahendite ja kasvustimulaatoritega
● ohutu inimesele ja ümbritsevale keskkonnale: taimedele, koduloomadele, lindudele, kaladele jt. mulla- ja veeorganismidele.
Kasutamine: kristallid segatakse mulla (substraadiga) enne seemnete külvi ja taimede istutamist.
Kulunorm: 10 g kristalle 10 l mullale/substraadile.
- seemikud: 50 g /1 m² -le 10 cm sügavusele kasvupinda.
- lillepeenrad (roosid):100 g/ 1 m² -le 15 cm sügavusele kasvupinda .
- aiataimedele: 200 g/1 m² -le 20 cm sügavusele kasvupinda.
- puude ja põõsaste istutamiseks: 20 g /10 l mullale ümber taime juure.
- taimede transportimisel, et juured ei kuivaks istutage taimed otse kristallidesse transpordi taaras (potis, kastis) ja kastke veega arvestusega 10 g kristallidele 1l vett.

* Kastmisveele on rida nõudmisi, millele tuleks pöörata tähelepanu, peamised nendest on: vee puhtus, toksiliste lisandite ja võõrkehade puudumine, soolade ja mineraalide madal sisaldatus, neutraalne või nõrgalt happelise reaktsiooniga.
Tänapäeva aedades kasutatakse kastmiseks tsentraalveevärgi vett, kaevuvett või puuraugust, mille vesi jõuab torustiku kaudu aiamaale, lähimast veekogust, see tähendab jõest või järvest, ja vihmavett. Igal sellisel veel on oma eripärasused ja omadused, mis võimaldab kindlaks määrata tema kõlblikust kastmiseks.
Looduslik veeringe. Vesi, sadades vihmana või kunstlikul niisutamisel, satub pinnasesse, imbub, nõrgub vettpidavasse kihti, aurustub atmosfääri pinnase pealispindadest. Pinnasesse jäänud vesi jõuab juurestiku abil taimedesse ja kasutatakse elutegevuse tagamiseks, mis moodustab kuni kaks kolmandiku atmosfääri sademetest.
Veevärgi vesi läbib filtreerimise ja erinevad puhastusastmed, mis teeb ta joogikõlblikuks. Selline vesi sobib ka kastmiseks, kuigi tasuks märkida, et mineraalainete sisaldus on temas väga vähene ja sesooni jooksul võib kloori sisaldus oluliselt tõusta.
Kaevuvesi või puurkaevuvesi, on vastupidi, iseloomustatav suure soolade ja mineraalainete sisaldusega, kuna läbides paksu krundi ta uhub välja ka väärtuslikud mikroelemendid, mis on vee jaoks head näitajad. Kuid mineraalainete kogus vees ei peaks olema liiga kõrge, muidu ta muutub taimede kastmiseks mitte kõlblikuks.
Vett veekogust vaadeldakse kui kõige vähem sobilikku kastmisvee liiki, kuna toksiliste jääkide, keemiliste ainete, mädanemisproduktide, bakterite, sissetunginud võõrkehade ja teiste ohtlike lisandite sisaldusrisk on liialt suur.
Eriti tuleks peatuda vihmaveel. See on oluliselt pehmem veetrassi omast, tavaliselt neutraalse happelise reaksiooniga, peale selle on temas erakordselt kõrge lahustunud hapniku sisaldus. Kõik need omadused teevad vihmavee väga väärtuslikuks taimedele ja põhjendavad tema kogumist. Kuid tuleks arvestada, et väga saastatud keskkonna tingimustes satub paratamatult vihmavette kahjulikud keemilised ühendid, raskemetallid, vedela ja tahke kütuse põlemisproduktid tahma ja õlivedeliku tilgakeste näol, lubjatolm, andes veele karedust, mis on kahtlemata vähendab vihmavee väärtuslikust. Et maksimaalselt vähendab vihmavee saastatuse taset ja sellega seotud riski, on vajalik järgida rida reegleid seoses tema kogumisega. 
Vihmavee kogumise mahutid, reeglina, asetatakse vihmaveetorude ja äravoolurennide alla, aga see tähendab, et enne mahutisse sattumist, voolab vesi mööda katust, uhtudes kaasa seal oleva tolmu, keemilised ühendid ja tahma. Kõige enim saastatud on vihmavesi esimeste sademete ajal pärast pikemat põuaperioodi, kuna katustele kogunenud musttuse hulk on eriti suur, seepärast ei tasu koguda seda vihmavett kui eelnevalt pole sademeid olnud.
Kui vihm on pikaldane ja tugev, võib loobuda veekogusest mis tuleb esimese 30 minuti jooksul, seda aega on piisavalt, et pesta katuselt suurema tolmu, milles on kahjulikud lisandid. Pärast seda võib vett täiesti rahulikult koguda mahutitesse. Et oleks võimalust reguleerida veevoolu mahutisse, on soovitav veekogurisse asetada klapp mida on võimalik sulgeda, suunates vee vihmaveetorust maapinnale siis kui tema kogumine mahutisse pole erinevatel põhjustel soovitav.
Vee karedus. Karedus - vee omadus, mis on tingitud temas olevatest kaltsiumi ja magneesiumi sooladest vahest koosluses rauasooladega. Olenevalt vees olevast ühendi tüübist jaotatakse veekaredus ajutiseks ja püsivaks. Ajutist veekaredust tekitab temas olevad hüdrokarbonaadid ja see eemaldatakse keetmisega.
Pidev karedus on põhjustatud vees olevate kaltsiumi ja magneesiumi sooladest. See kareduse liik on vee siseomadus ja täielikult pole eemaldatav. Kareda vee kasutamine viib kõva sete sadestumiseni, kusjuures on pidev karedus taimedele vähem kahjulik kui ajuthine karedus. Pideva karedusega vee kasutamine on taimedele varustusallikaks sellistele väärtuslike mikroelementidele nagu kaltsuim ja magneesium. Regulaarne kaltsiumi juurdevool on mõjub positiivselt ainevahetusprotsessile, aktiviseerib mikroorganismide tegevust ja parandab pinnase struktuuri. Peale selle vee pidev karedus praktiliselt ei muuda pinnase happelisuse taset.
Ajutine ehk hüdrokarbonaatne vee karedus, kui see on küllaltki kõrge, vastupidi, tekitab pinnase happelis - aluselist tasakaalu häiret aluseliste ühendite koosluse suurenemise poole. See mõjub eriti negatiivselt taimedele millele on vajalikud happelised mullad: nende juured tumenevad, omandavad mitteterve pruuni värvuse, ilmlevad kloroos (taimede klorofüllivaegus, koltushaigus) nähud.

Seepärast on vajalik liiga karedat kastmisvett pehmendada kustutatud lubjaga või oblikhappega, mis keemilises reaksioonis aluselise keskonnaga tekitab mineraalainete sadestumise.